Meist
Mina ja Ella (De Brightdale's Belly Dancer) spanjelite laagris 1997. a.
Olen elanud koos koertega kogu oma teadliku elu. Kui olin väike, kasvatas minu ema inglise kokkerspanjeleid kennelis Microbox. Meie peres oli kaks emast kokkerit - Ada (Lasti-Ada) ja Ella (De Brightdale's Belly Dancer). Oma pensionipõlve veetis meiega ka isane Kimmo (Tripol's Copper Coin).
Näituseid külastasin nii Eestis kui ka välismaal samuti juba väiksest peale. Üldiselt ma koeri siiski ei esitanud ja olin kaasas põhiliselt pealtvaatajana.
1997. aastal tuli lisaks inglise kokkeritele meie perre tiibeti terjer Cindy (Fabulous Teddy's Burning Love), kelle tõttu saime me emaga mõlemad aru, et inglise kokker pole siiski meile sobiv tõug. Samas oli ka tiibeti terjeri karvahooldus üsna tülikas.
Pärast minu iseseisva elu algust jõudsin vaevu aasta elada ilma koerteta. Kuigi ma olin endale kinnitanud, et ei taha endale niipea ühtegi koera, süttis 2008. aasta jõulude ajal minus miski ja võtsin endale pähe, et tahan ikkagi koera. Teades kui suur kohustus on koera pidamine, kaalusin seda väga tõsiselt ning valisin väga hoolikalt tõugu. Lõpuks jõudsingi otsusele - väike karmikarvaline taks!
Cindy (Fabulous Teddy's Burning Love)
Otsisin kenneleid, kust koera võtta alustuseks Soomest (Eestis ei olnud seda tõugu koeri eriti palju) ning sain tuttavaks karmikarvaliste kääbustakside omanike Jani ja Tiinaga. Neil on mitu koera kaasomandis Freckle-Face kenneliga, kus parajasti oligi üks pesakond. Kahjuks selgus, et ühtegi vaba emast kutsikat selles pesakonnas ei ole. Sellegipoolest oskas Jani soovitada minule Poola kennelit Hycon & Tapsaga, kus oli parajasti nende isase (Freckle-Face Massimiliano) pesakond. Võtsin nendega ühendust ning õige pea oli pesakonna kõige pisem emane kutsikas minule broneeritud.
Mina ja Kenzi - BIS II Tallinna rahvusvahelisel näitusel 21.08.11
Veebruaris 2009. aastal tõime koju pisikese Kenzi (Baltic Hycon), kes võlus meie kõigi südamed. Kenzi sündis küll kääbustaksina, kuid kuna ta oli nii väike, vahetas ta 15 kuuselt tõugu ning temast sai karmikarvaline küülikutaks. Kenzi hakkas näitustel särama veelgi enam ning tiitleid on tulnud rohkem kui me oodata oskasime. Samuti tegeleme temaga agilityga ning ka seal on ta suurepärane, olenemata oma lühikestest jalgadest.
Just agility on aluseks meie teise koera võtule. Kuna Kenzile väga agility meeldib, kuid jalapikkusest jäi väheks, otsustasin võtta selleks spordiks sobilikumat tõugu koera - shetlandi lambakoera. Ema soovitusel otsustasin sheltie võtta Dina Korna (kennel Scandyline) käest. 2010. aasta suve algul usaldas Dina minule kaasomandisse Kira (Scandyline Golden Verbena).
Tänu Kenzile ja Kirale tekkis minus suurem huvi näituste, koeraspordi ja ka aretuse vastu. Nende hüüdnimedest sündis ka kennelnimi - Kenzira's, mille registreerisin FCI's 2011. aasta algul, enne esimese pesakonna sündi.
Esimene pesakond (küülikutaks, karmikarvaline) sündis meie kennelis 2011. aasta kevadel, kuid kahjuks sündis ainult üks isane kutsikas - Freddie (Kenzira's A Kind Of Magic), kes jäi meie juurde elama.
Just agility on aluseks meie teise koera võtule. Kuna Kenzile väga agility meeldib, kuid jalapikkusest jäi väheks, otsustasin võtta selleks spordiks sobilikumat tõugu koera - shetlandi lambakoera. Ema soovitusel otsustasin sheltie võtta Dina Korna (kennel Scandyline) käest. 2010. aasta suve algul usaldas Dina minule kaasomandisse Kira (Scandyline Golden Verbena).
Tänu Kenzile ja Kirale tekkis minus suurem huvi näituste, koeraspordi ja ka aretuse vastu. Nende hüüdnimedest sündis ka kennelnimi - Kenzira's, mille registreerisin FCI's 2011. aasta algul, enne esimese pesakonna sündi.
Esimene pesakond (küülikutaks, karmikarvaline) sündis meie kennelis 2011. aasta kevadel, kuid kahjuks sündis ainult üks isane kutsikas - Freddie (Kenzira's A Kind Of Magic), kes jäi meie juurde elama.
